Kas see, mis saadab ongi saatus - ikka õiglane ja eht?

Kuna eelmisest postitusest nii palju aega möödas, siis ma pikemalt ei peatuks sellel enam. Isegi on seda juttu vajalikud inimesed kuulnud. Parem alustan postitust tänasest ja lõpetan hilisemaga, kui vähegi pisarad ei takista:(
Puhka rahus Silver Mägi, kus iganes sa siis ka ei oleks. Kuna täna on äärmiselt kurb tuju, siis ma natuke peatuksingi sellel teemal. Sai siis täna mälestusteenistusel käidud. Saime Kadiga mingi poole kahe paiku kokku ning läksime lilli ostma. Valik jäi ilusate valgete liiliate peale. Ostsime ja asusime jaani kiriku poole. Juba ukse taga oli üsna palju rahvast ootamas. Mida kahe poole, seda rohkem rahvast tuli. Varsti tulidki juba lähedased, kes liikusid siis ees ja meie järel. Järjekord oli pikk. Nii kui ma nägin Silveri pilti seal altari juures, neid lilli ja lähedasi...ei olnud just palju vaja, et Silver käis mul piltidena peast läbi. Nii palju aastaid teda tunda ja temaga naerda,kuulata tema reisiseiklusi jne. Siis sai kaastunnet avaldatud. Jõudsin esimesena vanaema juures ja mu kraanid jooksid totaalselt valla. Siis nägin Kaske. Tundisn ebameeldivust, sest ma olin ikka päris endast väljas. kallistasime, jagasime kaastundeavaldusi ja asusin istuma. Pisarad jooksid kõigest väest põskedest alla:( Kuna rahavast oli palju, siis läks tükk aega enne, kui sai lõpuks teenistusega alati. Isegi Siim tuli. Istus mul kõrval ja ma nägin, kui abitult ta mind vaatas. Öelda ei osanud ega saanudki me tol hetkel midagi....Tseremoonia ise oli ilus..nii ilusad laulud, oreli kõla ja kirikuõpetaja kõne. Nii valus oli seda kõike kuidagi kuulata. Eriti osa, kus ta ütles, et hoolimata armastavast perest, kellest Silver väga hoolis, otsis tema hing siiski rahu...see pani mind nii mõtlema, et kas tõesti...oeh, nii raske kuidagi. Endlaegi ootamatult oli see inimene mulle ikka väga sügava jäle jätnud. nagu direktor ütles, et vilistlasõhtutel oli temaga vestlejaid varaste hommikutundideni.Mina kahjuks ei näe teda kunagi enam vilistlasõhtul. Ja just ise tahtsin veel talle sügisel külla minna:( Nii kurb:( Igathes inimene, kellel oli minu elus üsna tähtis roll, on läinud. Kaastunne kõigile, kellel oli vähegi au teda tunda, sest sellist harukordset inimest vist enam naljalt ei kohta. Mingi aeg sai tseremoonia läbi ja ta viidi välja. Palgi käes oli urn, kes läks kõige ees. Ma ei ole teda kunagi nii endast väljas näinud- ainult nuttis. Nagu me kõik. Kirikukellade saatel viidi ta välja auto peale ja sealt edasi peiedele, kuhu me küll ei läinud...perekonna seltsis toimus siis hiljem matus- maeti uus-peetri kalmistule. Varsti lähen vaatama. Lillede järgi on platsi hõlpsam üles leida. loodan, et Silveri rändaja hing on lõpus oma rahuliku paiga, kus tal on hea olla...

Järgnevalt liikusime me kaupsi poole. Ostsin nipet-näpet Kadi partnerkaardiga, sest ta saab soodukat ju:) Sõime, jõime pargis ja mõtlesime Silverist. Edasi igaüks oma koju ja ega ma muud targemat siin ei teegi. Magasin veidi ja nüüd on jälle mõtted mujal, küünal aknal põlemas...

Eilsest lõhidalt, siis Merliniga käisime Elvas jälle. Kolasime mööda kaltsukaid ja mingi aeg jõudsime randa. Väga ruttu läks see aeg millegipärast. Jõudsime tartusse ja ei läinudki palju aega, kui mõtlesime õhtul rattaga veel ujuma minna. Mingi kümne paiku saimegi kokku. Helistasime veel Kristile ja viisin talle palli ära. Kristi liitus ka meiega ujumisel ja nii see läks. Istusime rahingel veits, rääkisime teadagi kellest jälle ja varsti läksime lahku. Esimest korda elus nägin põuavälku ja see oli ilus...

Seniks ma aga püüan surma ja elu eesmärki välja mõelda. Ma tahaksin ka surra nii, et mu hing oleks rahul tehtud asjade pärast, et tunda seda tühjust ja rahulolu- kui olen väsinud olemast...Teen kõigi oma soovidega lõpprahu aj enam ei hooli neist. Tunne, et tahan vaid puhata. Tunne, et pea midagi tegema ja lasen kõigel minna- kõigel, mis eluajal oli vaja tehtud. Kas meie mõtted ja tunded saavad tõesti ühe hetkega läbi? Kas üldse peale surma on olemas elu? Elu peaks ju ringiratast käima, et sünnime ja sureme - see kõik on nii loomulik, kuid siiski....miks me tunneme seda kaotusvalu? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. öeldakse küll, et ära surma peale mõtle, aga tahes tahtmata keegi sureb ja tahes tahtmata tekivad need mõtted....

Seniks loodan, aga oma kurbusest veidi üle olla ja edasi siin ilmas eksisteerida:)
Silveri mälestuseks veel...sa elad igavesti veel minu sees, kindlas kohas nagu kõik, kes suudavad mulle südamesse pugeda...