Tänast päeva iseloomustab kõige rohkem see laul...sest sõnu mul täna ei ole:)

Ma olen lihtsalt tüdiennud:(

We don`t kmow the value of our moments until thy have become a memory...

Pisikeste tänavateede kivid - ma tunnen julgust nende üle,
tunnen üleolevust ja upsakust.
Nemad on väikesed
ja teavad tunnetest veel vähem kui mina.
Kuid ma ei astu nende peale,
sest ma tean...
ma tean, kui valus on,
kui astutakse minu peale...

Keset seda tantsu ja tralli olen ma avastanud ennast nagu keset sessi - üks vastik närveswööv periood ja ma tunnen ennast nii väsinuna. Ma olen väsinud olemast, sest ma olen jälle sellises olukorras, kus ma ei tea, kes ma olen ja mida ma siin teen. Täpselt nii nagu "...one step forward and two steps back..."
Pealegi on see sügis nii nõme. Väljas läheb külmemaks. Väljas ja sees, kuid mind see heiduta. Üritan ikka vaikselt edasi eksisteerida, kuid mida ja miks ma teen - ei tea.
Samuti öeldakse, et ei tohiks lasta lähedale inimesi, kes meid nõrgendavad. Kuid miks ma ikka üritan neis midagi head leida? - Tõsiselt, minust naiivsemat ning sinisilmsemat inimest annab otsida. Ega muidu ilmaasjata ei öelda, et ma olen liiga hea. Liiga hea, et tõsi olla...iga ämm ja äi unistavad ju sellisest tublist ja korralikust miniast...kusjuures viimase lausega on mind minu omad inimesed iseloomustanud. Oh ma ei tea, kui sügis tähendabki suurt segadust, siis mind ajab see juba närvi:S Paljud inimesed annaksid minu eest kõik, kuid mina olen ükskõikne. Mina annaksin paljude inimeste eest kõik, aga siis oleks kogu see keeruline protsess vastupidine. Üldse vahel küsin, et miks ma nii palju väljas käin, mida ma otsin? - Üritan praegu vastata, et ma ei tea. Tõenäoliselt üritan sellest varjust välja tulla, mille jättis kunagi väga oluline inimene. Ju ma otsin täpselt samasugust rahu, usaldust ja kindlustunnet...kui siis ainult selle leiaksin ka:( Praeguse elu üle ei saa ma igathes kohe mitte uhke olla. Kõik on nii ängistav. Tahaksin lihtsalt vaikselt oma maailmas eksisteerida, aga mitte üksi... PS! Täna on päev, mil ma olen luuleline ja ma ei tea, mida kõike veel:D Õppige sama palju ja teil rändab samuti
(just puhkehetkel)mõte mujale:D
Musid, kallid...teie Mirju..

See linn on täis vaid mind
ja mu veidraid kahepalgelisi sõnu.
Kuid kas öelda kahepalgelisi?
Ei, pigem arusaamatuid.
ISE ei tea, mida mõtlen.
ISE ei tea, mida ütlen.


Hommik tuleb ja tallub mu südant,
tallub silmi ja trambib meelte peal.
Sina tulede ja pitsitad mu kõri,
ma olen niigi naiivne,
üksik
üksinda
öises linnas.


Paar videot ka teile:D

Nagu whaaaat? Viimane postitus oli mul mingi 15 august viimati?-väga hull:D Samas ma usun, et minu elutempo juures ei suudaks te samuti sammu pidada lihtsalt:D Mitte midgai ei oska hetkel siia kirjutada, sest ma olen igast otsast ajast maha jäänud. Elu on üks suur õppimine, millele järgnevad peod ja muud hullumeelsused. Ma olen enda juures tähele pannud, et mida vanemaks ma saan, seda hullemaks ma lähen:D Üks idee pähe torkab, siis hoia ja keela:D Põhimõtteliselt olen ma jõudnud kõikjal käia, uusi asju avastada nagu näiteks torni jne. Uute ja põnevate inimestega on alati meeldiv tutvuda. Kodus passimine ja masetsemine elu üle pole enam kindlasti minu jaoks, kui just akusid ei ole endal vaja laadida. Näitkes sai eelmine nädal lampi tallinnas käidud...ööbisime täiesti võõraste juures, kellest mul polnud aimugi...mina juba risti ette ei löö:D Aga noh, mis sellest ikka...Vahepeal on ka nii plaju muuunud, et mul on nii palju potentsiaalseid kallimaid, et anna olla...Ma ei tea, mis neid minu poole küll tõmbab, aga mina olen vaikselt juba segaduses..ära väsitab...vallaline on hea ikka olla, kuigi vahest siiski mõtled, et keegi võiks praegu kaisus olla...aga nii palju mina ütlen, et meeste pärast ma joosta ei viitsi...pealegi olen ma kõigi juures täheldanud, et härrasmehelikkusest ei ole juttugi...vaata ise, kuidas koju saad jne.:D Ju siis on MASU ikka nii ränk:D Kuna me hetkel väga pikalt jutustada ei viitsi, siis ma rohkem teemal ei peatuks:D Koolist ma ka väga ei räägiks, sest masendav aeg kestab, kus ainult õpi arvestusteks...jama:S
Seniks tsau , pakaa ja andestate, et pole suurt midagi kirjutanud:D Hea, et ma sedagi suutsin:D Musid, kallid teile, keda ma pole ammu näinud:D